Ristimisel saab inimene kiriku liikmeks. Kuuludes jumalarahva perekonda, on ristitud inimene kutsutud kasvama usus, Jumala tundmises ning järgima Jeesuse õpetust. Lapse ristimisel võtavad vanemad ja ristivanemad endale kohustuse kasvatada last kristlikus usus.

Ristimine toimetatakse veega Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. Ristimiseks kasutatakse puhast vett, mida pannakse ristitava pähe.

Ristivanem

Lapsel peab ristimiseks olema vähemalt üks ristivanem, kes on ise ristitud ja konfirmeeritud ning vähemalt üks tema vanematest peab samuti olema ristitud ja konfirmeeritud.

Ristivanema ülesanne on aidata perekonda (vajadusel vanemate puudumisel nende asemel) lapse kristlikul kasvatamisel, et ristitud laps võiks saada eakohast ristimisõpetust ning kasvada jumalakartuses ja -armastuses. 

Leer kuulub ristimisõpetuse juurde. Leeri juurde kuulub leerikursus ehk leerikool, mille vältel omandatakse ristiusku puudutavad põhiteadmised. Leerikooli järel õppija leeritatakse ehk konfirmeeritakse. Sellest alates on ta kiriku täieõiguslik liige ning seejärel saab ta iseseisvalt tulla armulauale. Varasemalt on leer tähendanud lapsena toimetatud ristimise kinnitamist (lad k confirmare – kinnitama).

Konfirmatsioon on eeltingimuseks, et saada laulatada, lasta ristida oma lapsi või olla ristivanemaks teiste lastele.  

Leeri saab tulla alates 15. eluaastast.

Armulaual saab inimene leiba ja veini, mis on Kristuse ihu ja veri. Armulauas uueneb inimese osadus Jumalaga. Armulaud toetab kristlast tema igapäevasel eluteel. 

Armulauale võib ristitud ja konfirmeeritud kiriku liige minna igasse luterlikku kirikusse Eestis ja välismaal.

On oluline, et inimene oleks teadlik, millega on armulaua puhul tegemist. Ristitud laps võib tulla armulauale koos oma vanemate või ristivanematega, kui talle on selgitatud armulaua tähendust. 

Enamuses kirikutes toimub armulaud igal pühapäeval ja iga ristitud ja konfirmeeritud kirikuliige on sinna oodatud.

Laulatus on kiriklik abielu sõlmimise tseremoonia, millega mees ja naine võtavad üksteist tunnistajate ning Jumala palge ees vastu abikaasadeks.

Laulatustalitusel palutakse sõlmitavale abielule Jumala õnnistust ja tuge. Jumal lõi inimese meheks ja naiseks ja andis neile ülesande elada üheskoos armastades teineteist. Abielu on selle käsu täitmine.

Laulatuse eeltingimuseks on, et nii mees kui naine oleksid eelnevalt ristitud ja konfirmeeritud ning abielu on võimalik riiklikult registreerida.

Inimese kogu elu on teekond täiuse suunas, oleme ekslikud ning seetõttu vajame kõik andekssaamise kogemust.

Hingehoidliku talitusena võime mõista nii südamest südamesse vestlust kui ka pihti. Esimese puhul on võimalus pikemaks hingehoidlikuks vestluseks, teise puhul tunnistab inimene  vaimuliku juuresolekul Jumalale oma eksimused ja võtab siira kahetsemise korral vaimulikult vastu pattude andeksandmise.

Inimesel, kelle kirikusse pääsemine on haiguse, vanaduse, puude või mõnel muul põhjusel raskendatud, on õigus kutsuda vaimulik enda juurde vestlema, vajadusel ka palvetama ja armulauda jagama. 

Jumal on kõige õnnistuse allikas. Õnnistus on kestev loomise andinimkonnale ja kogu maailmale. 

Õnnistamine on iseloomult kahesuunaline. Heebreakeelne sõna berek tähendab nii õnnistamist kui ka tänamist ja kiitmist. Kui räägitakse Jumala tegevusest, siistähendab berek õnnistamist, kui räägitakse inimese tegevusest, tähendab berek tänamist, kiitmist. Jumala õnnistus saavutab oma eesmärgi siis, kui inimene sellele tänades ja kiites vastab. Tänu ja kiitus pöördub inimesele taas tagasi õnnistuseks.

Tänu- ja õnnistamistalitus on oma olemuselt sõnakuulutuse, Jumala kiitmise ja eestpalve talitus.

Õnnistamistalitusi võib siduda paljude inimese elukaares toimuvate sündmustega, näiteks ristimise, leeri ja laulatuse aastapäevad, laste kooliteele õnnistamine, kodu ja erinevate hoonete õnnistamine, vaimulike sümbolite ja lippude õnnistamine, külvi ja lõikuse õnnistamine.

Kiriklik matus on hingehoidlik talitus, mis on suunatud ennekõike lahkunu lähedastele. Matusetalituse puhul ei tehta enamasti vahet, kas lahkunu oli ristitud või mitte. Kui leinajad soovivad just kiriklikult oma lähedast ära saata, on kohane seda nõnda ka teha. Kui lahkunu ei ole ise oma tahet matusetalituse osas väljendanud, on reegel, et ristitud inimene tuleks ka kiriklikult matta.